Amritza

Ühe töökaaslase sugulasel olid Amritzas pulmad. Indias peetakse pulmi väga suurejooneliselt ja nii juhtus, et too töökaaslane kutsus veel 5 inimest kaasa. Reisiplaan nägi ette et sõidame laupäeva õhtul rongiga välja. Nii 9 ajal pühapäeva hommikul jõuame kohale, hommikusöök, pulma. Õhtul töökaaslase maakoju. Järgmisel päeval Kuldsesse Templisse, Pakistani piiri äärde, turule ja tagasi koju. Esmaspäeva õhtul siis bussi peale ja teisipäeva hommikuks tagasi Gurgaonis.. Seekord läks kõik enam vähem plaani järgi.

Rong väljus siiski 4 h hiljem kui ette nähtud, aga India puhul on see iseenesest mõistetav. Kui mulle selgitati, et too rong on päris hea ja magamiskohtadega, siis kujutasin midagi teistsugust ette. Õnneks ei ole ma väga nõudlik ja nautisin kogu rongikogemust. Kõigepealt olid meie kohad kellelegi teisele antud ja kutid pidid siis vaidlema uued kohad välja. Ühes pikas vagunis oli ikka päris mitu magamiskohta. Privaatsusest ei saanud rääkidagi, ehk siis kui magama hakkasin jääma vaatas mulle meetri kauguselt habemes vanamees vastu.. tekk üle pea ja suva..

Rongijaamas olid meil Sukhy (töökaaslane) vanemad vastas. Anti pool tundi riietevahetamiseks ja siis pulma. Indias on pulmad ikka hoopis midagi muud. Umbes 700 inimest oli seal kindlasti. Laudade vahel jooksid teenindajad söökide ja jookidega, lava tantsijatega, klounid lastele jne.. meie mõistes midagi festivali taolist.. Pruut oli kulinaid täis kuhjatud, aga iseenesest väga ilus.



Peale pulmi sai kohalikus farmis käidud. Siinsed farmid ei ole midagi eesti-sarnast.. esiteks on maalahmakad ikka megad ja farmiomanikud ühed rikkamad.. teiseks on farmihooned iseenesest nagu mõisad.. ja kohalik külalislahkus on lihtsalt südantsoojendav.. söödetakse ja joodetakse nii, et lihtsalt keeruline on lõpuks vabandada, et enam ei jaksa.. Muidugi perekonnasuhted on mu jaoks naljakad. Nagu komöödiafilmis. Terve maja oli pulmaliste sugulasi täis. Magati madratsite peal ja neljakesi voodis. Pead-jalad koos.. täpselt nii nagu indialasi ette kujutatakse..
Järgmisel hommikul sõitsime Kuldse Templi juurde. Mu jaoks oli Kuldne Tempel midagi enamat kui Taj Mahal. Kogu see hingestatus.. raske seletada, aga seal on tunda inimeste usku.. Üle kogu templi territooriumi on kuulda valjuhäälditest tulevat religiooset laulu, samal ajal on kõik rahu ise. Inimesi on palju ja samas on ruumi ülegi.. Respekt kogu templi ja sealsete inimeste usu vastu on ikka megasuur..



Järgmisena võtsime ette Pakistani piiri. Eelnevast rahust otse natsionalislikke meeleolude keskele. Iga päev toimub piiri ääres lippude vahetus. Ehk siis värav avatakse nii 20 minutiks kui India piirivalvurid ja Pakistani piirivalvurid vahetavad lippe. Iseenesest peaks see sõbralikkuse märk olema, aga kogu üritus on kõike muud kui sooje tundeid loov. Mõlemil pool piiri on poodiumid üles ehitatud. Ühel pool karjuvad Indialased isamaalisi loosungeid, teisel pool pakistanid. Kusjuures natsionalistlikke ja vaenulikke sõnavõtte juhib piirivalveametnik ise, karjudes mikrofoni ette, rahvas järgi.. ime ka et rahvad teineteist ei salli..



Amritza ise on hoopis teistsugune kui Gurgaon. Kohalikud on enamasti sikhid. et siis mehed turbanites ja habetunud. Ka enamus naisi ei lõika oma juukseid. Kõik on traditsioonilisem, alates kommetest, lõpetades riietusega. Millegipärast tundus samas kogu õhkkond sõbralikum ja avatum kui Delhi lähedal.

Agra trip

Otsustasime väikse seltskonnaga (nii 6 inimest) käia ära Agras Taj Mahali vaatamas. Agra on iseenesest ainult 250 km kaugusel, aga India teed on niivõrd korras, et sõit sinna võtab veidi üle 4 h. Et siis milline see trip oli? Sõit sinna, Taj Mahal üle vaadata ja tagasi sõita? Wrong answer!!! Indias ei ole kunagi midagi lihtsat.

Et siis alustame täitsa algusest. Üürisime 6 peale maasturi koos juhiga, kes pidi meid Agrasse sõidutama ja samal õhtul tagasi tooma. Hommikul 7 ajal oli auto maja ees ja sõit algas. Jama oli ainult selles, et me ei jõudnud oma linnast veel väljagi sõita kui too tore maastur keset ristmikku lihtsalt seisma otsustas jääda. Ei jäänud midagi muud üle kui kõik autost välja ja lükkama.
Umbes trobikond indialasi irvitas samal ajal tee ääres, kuidas valged eurooplased keset teed autot lükkavad. Lükkasime siis auto tee äärde ja ootasime, mida juht edasi teeb. Üks tüdrukutest helistas samal ajal Taksofirmasse ja ńõudis uut autot. Sai kokku lepitud, et kui poole tunni jooksul ei suuda juht meie autot parandatud, saadetakse uus. Kuna ei viitsinud auto kõrval lihtsalt passida, otsustasime mõne kohviku üles otsida ja väikese hommikueine teha. Kella poole 8 ajal ei olnud kahjuks üksi kohvik veel lahti. Astusime siis lähedal oleva bensuka kohvikusse. Ka see oli iseenesest kinni, aga kuna uks polnud lukus, siis tegime lolli näo ja astusime lihtsalt sisse. `only take away`, oli teenindaja reaktsioon selle peale. Fine! sobib ka see. Tegime oma tellimused ära ja küsisime, et kas me võime oma take awayd sees juua/süüa. India juures ongi see kõige lahedam, et kõigele on olemas ´loophole´. Tuleb lihtsal t osata küsida. Anyways, hommikusöök söödud ja selle aja peale oli auto ka korda tehtud. Lõppkokkuvõttes oli keegi mingi juhtme kuskilt lahti võtnud ja millegiga otse ühendanud. Ei saanud päris aru mis või kuidas (mis ma autodest tean!!), aga niipalju mõikasin, et sedasi parandatakse autosid ainult Indias. Et siis sõit võis alata (uuesti....).

Nii umbes nelja ja poole tunni pärast jõudsime Agrasse. Juhuuu!!! Kohal.... ja auto keset linna ristmikku jälle seisma.. Ei ole lihtsalt võimalik.. mismoodi!!! jälle välja ja lükkama. Agras on inimesi aga rohkem ja selle aja peale irvitasid meie üle nii 50 indialast. Lükkamise peale läks auto käima, ainult tekitasime vist liiga suurt uudishimu ja politsei sõitis kohale. Mis nad ikka teha saavad, suva neist... No ikka ei ole küll suva, kui tuleb välja et meie geniaalne palgatud autojuht on oma load koju unustanud (kui tal üldse need olemas olid). Õnneks pole Indias see kõige suurem mure. Politsei viidi nurga taha, aeti veidi juttu, toetati teiste kiiduväärt tegevust mõningase rahaga, ja asi aetud.

Lõpuks siis Taj Mahali juurde. Seal on asi hullem kui lennujaamas. Absoluutselt igal sammul on sul kaheksa indialast järgi jooksmas, kes kõik üritavad midagi maha parseldada. Jõudsime siis piletileti juurde ja seal ei ole ka midagi teisiti. Välismaalastele on sissepääs 750 ruupiat, kohalikele 100. Kui sa tahad aga megapikkadest järjekordadest pääseda ja kohe väravatest sisse saada, tuleb veel nii 500 ruupiat välja käia. Viimasest otsustasime siiski loobuda ja lihtsalt trügisime ennast ette. Vastasel juhul tuleb arvestada vähemalt 3 h seismisega.


Taj Mahal on iseenesest megailus vaatepilt. Et siis oma tuntust väärt.. Ei hakka pikalt heietama, sest peab lihtsalt oma silmadega ära nägema.. Sõit sinna on kõike sekeldusi väärt!

3 tundi hiljem oli Taj Mahalis tiir ära tehtud ja aeg tagasi sõitma hakata. Jõudsime nii 10 minutit sõita, kui järgmine politesiauto meid kinni pidas. Ma ei tea, mis sellel tüübil viga oli, aga too ei tahtnud kuidagi meie toetusi vastu võtta ja lõpuks kakskümmend minutit hiljem kirjutati juhile mingi paber välja. Teine oli nii õnnetu ja vihane. Kujutan ette et ta pidi meie sõidu eest peale maksma, aga noh.. milline juht jätab oma load maha!!
Tagasiteel Gurgaoni peatusime teeäärses söögikohas. Üldjuhul ei tohiks ükski mõistusega inimene nendes kohtades süüa, sest sealne hügieenikord ei ole kiita. Samas räägitakse, et too toit on parim. Ja seda ta tõesti oli!!!!! Lihtsalt supermaitsev.. Söök söödud ja hea olla.. mitte kauaks küll, sest arve, mis meile esitati oli vähemalt 2x sama suur, mis ta muidu olema peaks. valgeid võib ju nöörida. okej, ainuke indialane, kes meiega kaasas oli, arvutas välja, palju tegelikult asi maksma peaks, liitis sellele 100 ruupiat. niipalju jätsime siis laua peale ja astusime auto poole. seepeale jooksis 3 tegelast meile järgi ja karjusid midagi..Minema meid igatahes ei tahetud lasta. 10 minutit hiljem lasksime varvast, nood karjusid seal edasi. Ma ei saa aru, mida nad enam karjusid, tolle indialase järgi maksime neile isegi peale..
Lõpuks siis tagasi Gurgaonis. Ma olin esimene kes maha läks, teised veidi kaugemal. Niipalju kui kuulsin, siis nõudis autojuht lõpuks rohkem kui esialgu kokku lepitud oli, nii et vaesekesed pidid sellega ka veel tegelema (midagi juurde siiski ei makstud).
Väga seiklusrikas päev igatahes.. Ja seda heas mõttes :)

Lihtsalt pilte siit ja sealt

Eriti lahe.. tulime tüdrukutega töölt. Astusin siis taksobussist maha ja koperdasin ukse ees miskit, kui järsku keegi mind selja tagant tõukas. "No ikka eriti ülbed on need indialased!", oli esimene mõte. Ana ja Jola (töökaaslased) vibutasid samal ajal kätega ja hõikasid "watch out!". Njah.. keerasin ümber ja nagu korralikule neiule kombeks kiljatasin kenasti üle kogu bloki. Tuli välja, et nügijateks olid kaks mõnusalt paksu lehma. Tundub, et linnaelu ei ole neile veel viisakusreegleid suutnud selgeks teha..

Esimene nädal

Nüüdseks olen Gurgaonis olnud juba mõned päevad. Esialgne shokk üle elatud ja pisut rohkem ringi vaadata jõdnud. Kõik, mis räägiti on tõsi! Lehmad jalutavad mööda kiirteed, absoluutne liiklusreeglite puudumine. Niipalju kui kohalikud rääkisid, on põhjus selles, et enamus inimesi on endale load lihtsalt ostnud. Seetõttu ei oska nad ka normaalselt sõita.. No ja siis need slummid. Täiesi hämmastav, kus inimesed elada võivad. Mingi telgilaadne ehitis pappkarpidest kokku pandud ja voila- siin on meie maja! Umbes kümne meetri kaugusel on see-eest uhked villad. Et siis nii 90% elanikes elavad allpool vaesuspiiri ja ülejäänutel on tore elu. Põhimõtteliselt ei ole sa siin keegi kui sul ei ole vähemalt paar koduabilist (tänapäeva orja) ja autojuhti. Isegi meil-praktikantidel- käib teenija tube koristamas. Ja seda meeeeegaodava raha eest. Positiivsest küljest vaadatuna pakuvad need rikkad palju tööd :P Et siis absoluutne kaootilisus!! Üldiselt on linn ikka väga must, aga samas superilus. Peab lihtsalt ise nägema.. Kahjuks ei ole veel loodusesse jõudnud, aga järgmine nädal väike safari plaanis..

Eile sai kohalike AISEClaste peol ka ära käidud. Väga lahedad inimesed. Avatud, sõbralikud ja seiklushimulised. Kodune tunne tekkis igatahes..

Kõige lahedam oli siiski peole minek. Istusime kolmekesi riksa peale. Mul oli tollest juhist niiiiiii kahju. Vaeseke väntas elu ees. Katsu ise kolme inimest ratta peale võtta ja siis pool tundi maha mööda künkaid sõita.. Ma kartsin, et tapame ta äkki ära, aga seepeale käis lihtsalt kommentaar, et Indias nii asjad toimivadki. Njah, võtab harjumist..

Mis valesti, see ..

Jõudsime siis lõpuks Indiasse. Jeeeeeee!!! Kuna AISECist pidi keegi vastu tulema, siis istusime Kariniga nagu kukununnud ilusti lennujaamas. "Ehk jäävad nad hiljaks. Teada on ju indialasi..".Välja ka ei julgenud minna. Tuttavad olid eestis rääkinud, et niipea kui Delhi lennujaast välja astud, tõmbab riksajuhtide kari sind sajas suunas. Ja pealegi, Helsingi lennujaamas öeldi, et India lennujaama sissesaamiseks on vaja esitada lennupilet. Kuna mul seda kaasas ei olnud, siis ei saanud ju välja vaatama ka minna. Äkki ei saa enam tagasi sisse. Ja kui AISECi isik siis meid lennujaamas ootab, on nagu eriti tobe. Ootame ikka sees! Käisime siis nagu totud mööda lennujaama indialase välimusega inimesi passimas. Ehk nad lihtsalt ei tunne meid ära.. kujutan ette, et me nägime päris totrad välja. Päras kahte tundi tuli lõpuks julgus kokku võtta välja astuda. Ei jõudnud kümme meetritki minna kui AISECI sildiga tüüp meid ära tundis. Kahjuks oli tema kaks tundi väljas ootanud ja üsna pahane. No comme on! Kuidas meie pidime teadma, et ta väljas ootas.. aga ok, las olla. Hommik ja teine arvatavasti väsinud. Istusime siis kolmekesi autosse- Karina, mina ja Yatin (india aisecist)- ja hakkasime sõitma. Indialastel vist puudub igasugune organiseerimisvõime. Või kui neil ongi mingi plaan, siis teistega nad seda ei jaga. Pärast kümneminutilist sõitu võtsin siis julguse kokku ja küsisin: "Are we going to Gurgaon?". Praktika oli nii minul kui ka Karinil Gurgaonis, mis on umbes poole tunni kaugusel Delhist. Vastus oli eriti lahe: "Do you want to go to Gurgaon?". Okej, olin vist valesti aru saanud. Proovime uuesti: "I mean, were are we heading to?". "Where do you want to go?". No comme on, mees! Me oleme terve öö reisinud, väsinud ja uues riigis. Kas ma tõesti pean teadma kuhu minna???? Asjalikku vastust igatahes ei tulnud, andsin siis alla ja mõtlesin et sõidame siis niisama.. Lõpuks jõudsime mingi turu juurde. Ei tea ta, kas ta tahtis meid shoppama viia või mis. Kohalikku raha mul igatahes ei olnud. Eestis ruupiad ei vahetata ja nii tuli dollarid kaasa võtta. Lennujaamas ka ei tahtnud vahetada, sest üldjuhul on ju teada, et seal on kehv kurss. Üritasime Kariniga siis talle selgeks teha, et meil on enne vaja raha vahetada. "You mean you dont have any ruupies?". Ei ole jah!!! ei vahetanud lennujaamas. Ma olen sulle seda kümme korda öelnud. Kui raske on sellest aru saada! "Everybody knows you have to change in the airport.." No me igatahes ei kuulu nende kõigi hulka. Saa üle ja lähme vahetame raha kuskil mujal. Käisime siis kaks panka läbi. India mõttes panka, meie mõistes kioski-ruumi. Lõpuks jõudsime kuskile maja tagahoovi, läbi passivate tüüpide teise korruse kahtlasesse kontorisse. Ma isegi tea, mis see kurss oli, sest ainuke mõte oli, et jumala eest ruttu minema saaks. Et siis raha sai vahetatud. Põikasime kuskilt kohvikust läbi. "Its a very nice caffee." No vaatame siis. Kohvi oli täitsa hea. Kohvik oli ka kena. Mööda seina jooksev prussakas rikkus kahjuks üldpildi ära :) Okej- pärast ringi kolamist viis ta meid lõpuks enda poole. Esimene öö pidi olema "home stay". Ehk siis kohaliku Aiseclase pool. Karina jäi Yatini juurde, mind viidi Mickey koju. Toredad vanemad olid tal igatahes. Esimese õhtu kohta igatahes päris tore!
Järgimisel päeval siis Gurgaoni!