Ühe töökaaslase sugulasel olid Amritzas pulmad. Indias peetakse pulmi väga suurejooneliselt ja nii juhtus, et too töökaaslane kutsus veel 5 inimest kaasa. Reisiplaan nägi ette et sõidame laupäeva õhtul rongiga välja. Nii 9 ajal pühapäeva hommikul jõuame kohale, hommikusöök, pulma. Õhtul töökaaslase maakoju. Järgmisel päeval Kuldsesse Templisse, Pakistani piiri äärde, turule ja tagasi koju. Esmaspäeva õhtul siis bussi peale ja teisipäeva hommikuks tagasi Gurgaonis.. Seekord läks kõik enam vähem plaani järgi.
Rong väljus siiski 4 h hiljem kui ette nähtud, aga India puhul on see iseenesest mõistetav. Kui mulle selgitati, et too rong on päris hea ja magamiskohtadega, siis kujutasin midagi teistsugust ette. Õnneks ei ole ma väga nõudlik ja nautisin kogu rongikogemust. Kõigepealt olid meie kohad kellelegi teisele antud ja kutid pidid siis vaidlema uued kohad välja. Ühes pikas vagunis oli ikka päris mitu magamiskohta. Privaatsusest ei saanud rääkidagi, ehk siis kui magama hakkasin jääma vaatas mulle meetri kauguselt habemes vanamees vastu.. tekk üle pea ja suva..
Rongijaamas olid meil Sukhy (töökaaslane) vanemad vastas. Anti pool tundi riietevahetamiseks ja siis pulma. Indias on pulmad ikka hoopis midagi muud. Umbes 700 inimest oli seal kindlasti. Laudade vahel jooksid teenindajad söökide ja jookidega, lava tantsijatega, klounid lastele jne.. meie mõistes midagi festivali taolist.. Pruut oli kulinaid täis kuhjatud, aga iseenesest väga ilus.
Peale pulmi sai kohalikus farmis käidud. Siinsed farmid ei ole midagi eesti-sarnast.. esiteks on maalahmakad ikka megad ja farmiomanikud ühed rikkamad.. teiseks on farmihooned iseenesest nagu mõisad.. ja kohalik külalislahkus on lihtsalt südantsoojendav.. söödetakse ja joodetakse nii, et lihtsalt keeruline on lõpuks vabandada, et enam ei jaksa.. Muidugi perekonnasuhted on mu jaoks naljakad. Nagu komöödiafilmis. Terve maja oli pulmaliste sugulasi täis. Magati madratsite peal ja neljakesi voodis. Pead-jalad koos.. täpselt nii nagu indialasi ette kujutatakse..
Järgmisel hommikul sõitsime Kuldse Templi juurde. Mu jaoks oli Kuldne Tempel midagi enamat kui Taj Mahal. Kogu see hingestatus.. raske seletada, aga seal on tunda inimeste usku..
Üle kogu templi territooriumi on kuulda valjuhäälditest tulevat religiooset laulu, samal ajal on kõik rahu ise. Inimesi on palju ja samas on ruumi ülegi.. Respekt kogu templi ja sealsete inimeste usu vastu on ikka megasuur..
Järgmisena võtsime ette Pakistani piiri. Eelnevast rahust otse natsionalislikke meeleolude keskele. Iga päev toimub piiri ääres lippude vahetus. Ehk siis värav avatakse nii 20 minutiks kui India piirivalvurid ja Pakistani piirivalvurid vahetavad lippe. Iseenesest peaks see sõbralikkuse märk olema, aga kogu üritus on kõike muud kui sooje tundeid loov. Mõlemil pool piiri on poodiumid üles ehitatud. Ühel pool karjuvad Indialased isamaalisi loosungeid, teisel pool pakistanid. Kusjuures natsionalistlikke ja vaenulikke sõnavõtte juhib piirivalveametnik ise, karjudes mikrofoni ette, rahvas järgi.. ime ka et rahvad teineteist ei salli..
Amritza ise on hoopis teistsugune kui Gurgaon. Kohalikud on enamasti sikhid. et siis mehed turbanites ja habetunud. Ka enamus naisi ei lõika oma juukseid. Kõik on traditsioonilisem, alates kommetest, lõpetades riietusega. Millegipärast tundus samas kogu õhkkond sõbralikum ja avatum kui Delhi lähedal.
Peale pulmi sai kohalikus farmis käidud. Siinsed farmid ei ole midagi eesti-sarnast.. esiteks on maalahmakad ikka megad ja farmiomanikud ühed rikkamad.. teiseks on farmihooned iseenesest nagu mõisad.. ja kohalik külalislahkus on lihtsalt südantsoojendav.. söödetakse ja joodetakse nii, et lihtsalt keeruline on lõpuks vabandada, et enam ei jaksa.. Muidugi perekonnasuhted on mu jaoks naljakad. Nagu komöödiafilmis. Terve maja oli pulmaliste sugulasi täis. Magati madratsite peal ja neljakesi voodis. Pead-jalad koos.. täpselt nii nagu indialasi ette kujutatakse..
Järgmisel hommikul sõitsime Kuldse Templi juurde. Mu jaoks oli Kuldne Tempel midagi enamat kui Taj Mahal. Kogu see hingestatus.. raske seletada, aga seal on tunda inimeste usku..
Üle kogu templi territooriumi on kuulda valjuhäälditest tulevat religiooset laulu, samal ajal on kõik rahu ise. Inimesi on palju ja samas on ruumi ülegi.. Respekt kogu templi ja sealsete inimeste usu vastu on ikka megasuur..
Järgmisena võtsime ette Pakistani piiri. Eelnevast rahust otse natsionalislikke meeleolude keskele. Iga päev toimub piiri ääres lippude vahetus. Ehk siis värav avatakse nii 20 minutiks kui India piirivalvurid ja Pakistani piirivalvurid vahetavad lippe. Iseenesest peaks see sõbralikkuse märk olema, aga kogu üritus on kõike muud kui sooje tundeid loov. Mõlemil pool piiri on poodiumid üles ehitatud. Ühel pool karjuvad Indialased isamaalisi loosungeid, teisel pool pakistanid. Kusjuures natsionalistlikke ja vaenulikke sõnavõtte juhib piirivalveametnik ise, karjudes mikrofoni ette, rahvas järgi.. ime ka et rahvad teineteist ei salli..
Amritza ise on hoopis teistsugune kui Gurgaon. Kohalikud on enamasti sikhid. et siis mehed turbanites ja habetunud. Ka enamus naisi ei lõika oma juukseid. Kõik on traditsioonilisem, alates kommetest, lõpetades riietusega. Millegipärast tundus samas kogu õhkkond sõbralikum ja avatum kui Delhi lähedal.
No comments:
Post a Comment