Lihtsalt pilte siit ja sealt

Eriti lahe.. tulime tüdrukutega töölt. Astusin siis taksobussist maha ja koperdasin ukse ees miskit, kui järsku keegi mind selja tagant tõukas. "No ikka eriti ülbed on need indialased!", oli esimene mõte. Ana ja Jola (töökaaslased) vibutasid samal ajal kätega ja hõikasid "watch out!". Njah.. keerasin ümber ja nagu korralikule neiule kombeks kiljatasin kenasti üle kogu bloki. Tuli välja, et nügijateks olid kaks mõnusalt paksu lehma. Tundub, et linnaelu ei ole neile veel viisakusreegleid suutnud selgeks teha..

Esimene nädal

Nüüdseks olen Gurgaonis olnud juba mõned päevad. Esialgne shokk üle elatud ja pisut rohkem ringi vaadata jõdnud. Kõik, mis räägiti on tõsi! Lehmad jalutavad mööda kiirteed, absoluutne liiklusreeglite puudumine. Niipalju kui kohalikud rääkisid, on põhjus selles, et enamus inimesi on endale load lihtsalt ostnud. Seetõttu ei oska nad ka normaalselt sõita.. No ja siis need slummid. Täiesi hämmastav, kus inimesed elada võivad. Mingi telgilaadne ehitis pappkarpidest kokku pandud ja voila- siin on meie maja! Umbes kümne meetri kaugusel on see-eest uhked villad. Et siis nii 90% elanikes elavad allpool vaesuspiiri ja ülejäänutel on tore elu. Põhimõtteliselt ei ole sa siin keegi kui sul ei ole vähemalt paar koduabilist (tänapäeva orja) ja autojuhti. Isegi meil-praktikantidel- käib teenija tube koristamas. Ja seda meeeeegaodava raha eest. Positiivsest küljest vaadatuna pakuvad need rikkad palju tööd :P Et siis absoluutne kaootilisus!! Üldiselt on linn ikka väga must, aga samas superilus. Peab lihtsalt ise nägema.. Kahjuks ei ole veel loodusesse jõudnud, aga järgmine nädal väike safari plaanis..

Eile sai kohalike AISEClaste peol ka ära käidud. Väga lahedad inimesed. Avatud, sõbralikud ja seiklushimulised. Kodune tunne tekkis igatahes..

Kõige lahedam oli siiski peole minek. Istusime kolmekesi riksa peale. Mul oli tollest juhist niiiiiii kahju. Vaeseke väntas elu ees. Katsu ise kolme inimest ratta peale võtta ja siis pool tundi maha mööda künkaid sõita.. Ma kartsin, et tapame ta äkki ära, aga seepeale käis lihtsalt kommentaar, et Indias nii asjad toimivadki. Njah, võtab harjumist..

Mis valesti, see ..

Jõudsime siis lõpuks Indiasse. Jeeeeeee!!! Kuna AISECist pidi keegi vastu tulema, siis istusime Kariniga nagu kukununnud ilusti lennujaamas. "Ehk jäävad nad hiljaks. Teada on ju indialasi..".Välja ka ei julgenud minna. Tuttavad olid eestis rääkinud, et niipea kui Delhi lennujaast välja astud, tõmbab riksajuhtide kari sind sajas suunas. Ja pealegi, Helsingi lennujaamas öeldi, et India lennujaama sissesaamiseks on vaja esitada lennupilet. Kuna mul seda kaasas ei olnud, siis ei saanud ju välja vaatama ka minna. Äkki ei saa enam tagasi sisse. Ja kui AISECi isik siis meid lennujaamas ootab, on nagu eriti tobe. Ootame ikka sees! Käisime siis nagu totud mööda lennujaama indialase välimusega inimesi passimas. Ehk nad lihtsalt ei tunne meid ära.. kujutan ette, et me nägime päris totrad välja. Päras kahte tundi tuli lõpuks julgus kokku võtta välja astuda. Ei jõudnud kümme meetritki minna kui AISECI sildiga tüüp meid ära tundis. Kahjuks oli tema kaks tundi väljas ootanud ja üsna pahane. No comme on! Kuidas meie pidime teadma, et ta väljas ootas.. aga ok, las olla. Hommik ja teine arvatavasti väsinud. Istusime siis kolmekesi autosse- Karina, mina ja Yatin (india aisecist)- ja hakkasime sõitma. Indialastel vist puudub igasugune organiseerimisvõime. Või kui neil ongi mingi plaan, siis teistega nad seda ei jaga. Pärast kümneminutilist sõitu võtsin siis julguse kokku ja küsisin: "Are we going to Gurgaon?". Praktika oli nii minul kui ka Karinil Gurgaonis, mis on umbes poole tunni kaugusel Delhist. Vastus oli eriti lahe: "Do you want to go to Gurgaon?". Okej, olin vist valesti aru saanud. Proovime uuesti: "I mean, were are we heading to?". "Where do you want to go?". No comme on, mees! Me oleme terve öö reisinud, väsinud ja uues riigis. Kas ma tõesti pean teadma kuhu minna???? Asjalikku vastust igatahes ei tulnud, andsin siis alla ja mõtlesin et sõidame siis niisama.. Lõpuks jõudsime mingi turu juurde. Ei tea ta, kas ta tahtis meid shoppama viia või mis. Kohalikku raha mul igatahes ei olnud. Eestis ruupiad ei vahetata ja nii tuli dollarid kaasa võtta. Lennujaamas ka ei tahtnud vahetada, sest üldjuhul on ju teada, et seal on kehv kurss. Üritasime Kariniga siis talle selgeks teha, et meil on enne vaja raha vahetada. "You mean you dont have any ruupies?". Ei ole jah!!! ei vahetanud lennujaamas. Ma olen sulle seda kümme korda öelnud. Kui raske on sellest aru saada! "Everybody knows you have to change in the airport.." No me igatahes ei kuulu nende kõigi hulka. Saa üle ja lähme vahetame raha kuskil mujal. Käisime siis kaks panka läbi. India mõttes panka, meie mõistes kioski-ruumi. Lõpuks jõudsime kuskile maja tagahoovi, läbi passivate tüüpide teise korruse kahtlasesse kontorisse. Ma isegi tea, mis see kurss oli, sest ainuke mõte oli, et jumala eest ruttu minema saaks. Et siis raha sai vahetatud. Põikasime kuskilt kohvikust läbi. "Its a very nice caffee." No vaatame siis. Kohvi oli täitsa hea. Kohvik oli ka kena. Mööda seina jooksev prussakas rikkus kahjuks üldpildi ära :) Okej- pärast ringi kolamist viis ta meid lõpuks enda poole. Esimene öö pidi olema "home stay". Ehk siis kohaliku Aiseclase pool. Karina jäi Yatini juurde, mind viidi Mickey koju. Toredad vanemad olid tal igatahes. Esimese õhtu kohta igatahes päris tore!
Järgimisel päeval siis Gurgaoni!